Poeskäik

Nagu pealkirigi ütleb, käisin täna poodi otsimas. Ja mitte lihtsalt väikest nurgapealset toidupoodi, mille silt üritab meeleheitlikult väita, et nende puuviljad on tegelikult väga värsked ning kannavad ainult maskeeringut. Minu eesmärk oli suurem Eestis tuttava Rimi/Maxima/Selveri stiilis kauplus. Isegi Saasta marketi laadne Lidl oleks sobinud. Selleks googeldasin enne minekut ja avastasin, et paari kilomeetri kaugusel asub "supermarket in the basement of the Grand Bazar shopping centre". Tundus paljulubav, niisiis seatsin sammud sinnapoole. Vähemalt on see kella kaheksani õhtul lahti. Väga paljud, kui mitte kõik, toidupoed pannakse siin (ka Amsterdamis) varakult kinni. Ja nagu ma netist teada sain, siis  pühapäeval on siin lihtaslt haudvaikus, kõik on kinni. Turg ainult tegutseb. Eks näis.

Suuremale tänavale jõudes avastasin, et minu hoolega valitud outfit ei vastanud just ideaalselt ilmastikule. Mitte midagi väga hullu, lihtsalt aknast välja vaadates ei saanud aru, et mõnel tänaval üritab tuul kõik vähegi kehast eemal lehvivad riidetükid minema viia. Võib lühidalt öelda, et seeliku jaoks ei olnud sobiv ilm. Aga kangekaelne (ja laisk) nagu ma olen, ei lasknud ma sellest end segada. Vihma küll otseselt ei tulnud, kuid vähemalt mu uus vihmavari on nüüd Antwerpeni kesklinna näinud.

Kaubanduskeskuse leitsin ilusti üles, sinna kõndisin umbes 40 minutit. Seal ühes poes leidsin ideaalse postkaardi Liinuškale, aga kahjuks minu kaarti nad ei tunnistanud ning selleks ajaks, kui lõpuks pangaautomaadi üles leidsin, oli see meelest ka läinud. Seda automaati otsides ekslesin tund aega ringi, kõik vanalinna tänavad käisin vist läbi. Seal ongi neid automaate umbes kaks. Ja need on ka kõrvuti kuskile nurgataha ära peidetud. Ja seinaga sama värvi värvitud, et keegi jumala eest neid üles ei leiaks. Lõpuks läksin turismipunkti ja küsisin abi. "You see thas street? Go strait, then turn right into the first street, then left. There is a square. It should be somewhere there." Tore küll, aga ta unustas mainida, et see asub ühes hoones sees.

Tänu Nelele, kes mind oma jutuga täitsa ära hirmutas, kartsin ma natukene, mis poes mind eest oodata võib. Õnneks ei olnud midagi nii õudsat, kui ma ette kujutasin. Täiesti normaalne, mõned asjad ainult olid kummalised. Ma ei saanud kurki osta, sest kaalumasin oli värdjas ning väitis, et kurke neil ei müüda. Ilus kurk oli kah. Ja odav isegi Eestiga võrreldes. Mhm :( Aga jogurteid oli igasuguseid ning sain ühe kaheksase paki 1.80 euro eest. Vorsti-singi riiul nägi parajalt roosa välja küll, nagu Nele seda kirjeldanud oli, aga sain paki salaamiviile, mis on täitsa head. Samas piimalett oli nii kohutav, et otsustasin Belgias piima mitteüldsegi tarbida. Kohvi joon ka mustalt.  Vähemalt nektariinid olid hea hinnaga. Kokku läks 13euri ning selle eest sain 12 asja. täitsa hästi läks, minu meelest.

Poes oli üks armas vanatädike, kes lõi lausa särama nähes, et ma ta käruga mõõda lasen. Pole kaua nii siiralt rõõmust inimest näinud :D

Tagasitee oli küll vahepeal pikemaks veninud. Loomulikult mu sajakilone toidukott, vihmavari, mille otsa kõik jooksid, ning põgeneda üritav seelik ei aidanud asja sugugi. Nüüd näeb mu suursugune plaan ette seda, et kukun voodisse ning ei liigu enne hommikut mitte kuhugi, välja arvatud naabertoas asuv tualett. Võtan varsti Liina nõu kuulda ja uputan need kuradi kalad ära.

P.S. Ma olen saanud juba mitmeidmärkusi oma kirjavigade kohta. Tunnen vajadust korrata, et grammatika ei häiri mind absoluutselt. Tema elab oma elu, mina oma. Vahel me ka kohtume, aga need korrad jäävad tavaliselt põgusaks käepigistuseks.