Imelik tunne on, nagu peaks kohe-kohe kuhugi jooksma. Pole peaaegu nädala nii kaua ühes paigas (ruumis) viibinud. Weird!
Nagu te arvatavasti mõistnud olete, kirjutan ma siia nii tihti enamasti selle pärast, et mul on igav :P Nimelt ei ole mul siin veel sõpru ega kooli, mis aja sujuvalt ära sisustaksid, ning sedasi saan ka oma suhtlemisvajaduse rahuldada. Jhie on küll tore, kuid ta ei taha vist väga suhelda ja, olgem ausad, ma pelgan ka teda sutsu. Kuid ärge üldse muretsege: kui kõik hästi läheb, muutub see harjumus peagi.
Nüüd lähemalt mu uuest voodist! (Ma pean kuidagi oma aega ju sisustama sel ajal, kui mu juuksed kuivavad.) Te juba teata, et see on hiiiiiglaslik ning mu tekk ja lina ja bleed on sellega võrreldes haledalt väikesed. Selle madrats on ka vähemalt meetripaksune. Raam on sellel heledast puidust ja valgeks võõbatud metallist. Kummaline on see, et vaatamata oma meetrisele madratsile, on ta ikkagi sutsu kõvavõitu. See õnneks väga ei häitigi. Mis aga häirib, on ta "võluvõime". Nimelt avastasin üles ärgates, et üle öö oli mulle kintsule maagiliselt tekkinud suur tume sinikas. Ei mäleta küll, et oleks jalga kuhugi ära löönud. Loodetavasti see ei jätku ning ma ei ärka üks hommik üles murtud käeluuga.
Öösel sadas esimest korda minu Belgias viibimise ajal vihma. Äkki saan täna oma imeilusat mulgimustriga vihmavarju esmakordselt kasutada. Lootsin küll, et see suurejooneline hetk tuleb sutsu hiljem, millalgi kui ma ei kavatse suurte kottidega poest toidukraami koju tassima hakata, kuid mis seal ikka.
No comments:
Post a Comment