"Nonii. Ärasõiduni on jäänud kaks päeva. Täpselt õige aeg
paanikaks. Üldiselt on pool suve mõõdunud paanika ja eufooria vahelise piiri
peal kõikudes. Augustis valitses paar nädalat täielik ükskõiksus. Seda võis
põhjustada müstiline haigushoog, mis mind tabas. Vabandust, ma ei olnud mitte
haiga, vaid kergelt tõbine, kuna suvel ei olda haige. See on lihtsalt
välistatud. Ja kui suvel olla tõbine, siis ainult sellepärast, et organism on
värdjas. See on teaduslikult tõestatud.
Sain just oma isic-kaarti ka kätte. Pole kordagi pangas
käies nii toredat klienditeenindajat kohanud. Too tädi lausa säras. Nüüd istun
viimast päeva tööl oma akvaariumis ning murran pead, kuidas passipildid
võimalikult odavalt ja valutult kätte saada. Mul on üks plaan ja ma ei karda
seda kasutada (väga). Asjad on enam-vähem pakitud ning eile sain ka maalid
valmis."
Aga suundugem tänasesse päeva tagasi. Õnneks on see niivõrd kiire ja tegus olnud, et pole jõudnud omi mõtteid mõlgutada. Vastasel juhul ei istuks ma siin läpaka säravas valguses, vaid kõiguks nurgas lootepositsioonis ning nuuksuks vaikselt. Nii ahvatlev kui see tegevus ka pole, hoiduks sellest hetkel.
Nüüdseks olen oma kotti ja kohvrit juba kuus korda kokku pakkinud, uuesti lahti võtnud ning ümber pakkinud. Sain tund aega tagasi ka teada, et me mitte ei stardi homme õhtupoole vaid juba kella 12 paiku. Siealt läksid mu hommikused plaanid.
Hoiatan ka, et grammatika mind üldiselt väga ei häiri. Aeg-ajalt hülgab ta mind, kuid enamasti leian komad ikka üles. Kes minuga kohtunud on teavad ka, et mõtte liigub hüppeliselt ja teid pidi, millest keegi aru ei saa (kaasaarvatud mina), niiet kui jutt tundub seosetu ning lünklik, pole midagi imelikku - lihtsalt mu käed ei jõua mõttele järele.
"Oodates tunduvad hetked aastatena, meenutades tunduvad aastad hetkedena."
- Victor Marie Hugo (1802-1885)
No comments:
Post a Comment