Kohal

Nüüdseks on sõidetud 29 tundi järjest ja läbitud Baltiriigid, jube-jube Poola, maaliline Deutchland, maha magatud Holland ning olemegi Belgias. Ainukesed peatused on olnud bentsukates tankimise ja autojuhi vahetamise eesmärgil.  Kuna iga bensiinijaam meile ei sobi, siis on saanud nalja õige otsimisega. Näiteks eile öösel otsisime tükk aega Varssavis sobivat tanklat, millele ligi ka pääseks. See ei ole üldsegi nii kerge kiirteel  reisides.

Läti-Leedu läbisime mõlemas ainult korra peatudes. Vihmane ilm ei kutsunud mitte üldsegi naabrite loodust nautima. Need ja jupi Poolast sõitis Marko sujuvalt 8 tunniga läbi. Seejärel, kui olematu päike loojunud oli ning uduseks kiskus, pandi mind pukki. Oh seda õudust.

Läti. "Näe, pole kuut varvast, viis on."

Endiselt Läti. Seekord ujuma ei läinud, külm oli.

Kui küsida, mis Poolast meelde jäi, peaksin vastama, et selle müstiline maastik. Too oli niivõrd müstiline, et salapärase uduloori vahelt polnud mitte midagi näha. Pealegi on seal asulad iga viie km järel. Rõõmu valmistasid ka kohalikud autojuhid, kes absoluutselt mitte mingi hinna eest ei või täistulesid maha võtta. Vahet pole, et need pimestavad eessõitjat nii tahavaate- kui ka külgpeeglitest. Oi ma armastan neid autojuhte.

Kummaline, ja natukene kurb ka, on tõsiasi, et ma suutsin kiirteel ära eksida. Paljud sellega hakkama ei saa. Pole siiani kindel, kas olla uhke või peita end kivi alla. Nimelt otsisime bensiinijaama, kus kaartilugejat välja vahetada ning tankida. Ma suutsin valest kohast maha sõita ning sealt ei saanud enam tagasi keerata. Niisiis otsis meie GPS-süsteem kiirelt uue tee ringiga tagasi. AGA ta pani sutsu puusse ja me seiklesime kell 2 öösel pimedatel udustel külavaheteedel, mida ääristasid maisipõllud. Aeg-ajalt hüppas välja ka hiiglaslik kurjakuulutav rist, mida ümbritses väike puidust aed. Ma olin veendunud, et sinna me sureme. See oli täiuslik õuduka võtteplats. Vähemalt ajas see väike seik une paariks tunniks ära.

Päikese tõusu võtsime vastu Poola kiirteel paarsada kilomeetrit Saksa piirist. Täitsa ilus hommik oli, kuid uni oli meeletu. Marko norskas tagaistmel, mina nokkisin kaartilugeja kohal ning peaaegu 24h ärkvel olnud Martin sõitis. Lõppkokkuvõttes suutsime Poola läbida 11 tunniga. Not bad.

Suurema osa sellest tekstist olen kirjutasnud auto tagaistmel pooleldi lamaskledes, samas kui auto sõelub 160se tunnikiirusega Saksamaa kiirteel. Täiesti normaalne ju.

Peaaegu kohal. 

Nüüd alustan oma pikka ja rasket teekonda tutvumaks (kuri)kuulsa Belgia õluvalikuga. Esimeseks osutas Perlrnbacher, Premium Pils, 4,9%. See on küll vist hoopis saksa õlu, aga see ei kõiguta. Kui kunagi fotoka juhtme kätte saan, panen pilte ka üles.

P.S. Kõigi proovitud õlude ja siidrite pildid panen ühte posti. Nõnda on sutsu kergem ja valutum.