Poeskäik

Nagu pealkirigi ütleb, käisin täna poodi otsimas. Ja mitte lihtsalt väikest nurgapealset toidupoodi, mille silt üritab meeleheitlikult väita, et nende puuviljad on tegelikult väga värsked ning kannavad ainult maskeeringut. Minu eesmärk oli suurem Eestis tuttava Rimi/Maxima/Selveri stiilis kauplus. Isegi Saasta marketi laadne Lidl oleks sobinud. Selleks googeldasin enne minekut ja avastasin, et paari kilomeetri kaugusel asub "supermarket in the basement of the Grand Bazar shopping centre". Tundus paljulubav, niisiis seatsin sammud sinnapoole. Vähemalt on see kella kaheksani õhtul lahti. Väga paljud, kui mitte kõik, toidupoed pannakse siin (ka Amsterdamis) varakult kinni. Ja nagu ma netist teada sain, siis  pühapäeval on siin lihtaslt haudvaikus, kõik on kinni. Turg ainult tegutseb. Eks näis.

Suuremale tänavale jõudes avastasin, et minu hoolega valitud outfit ei vastanud just ideaalselt ilmastikule. Mitte midagi väga hullu, lihtsalt aknast välja vaadates ei saanud aru, et mõnel tänaval üritab tuul kõik vähegi kehast eemal lehvivad riidetükid minema viia. Võib lühidalt öelda, et seeliku jaoks ei olnud sobiv ilm. Aga kangekaelne (ja laisk) nagu ma olen, ei lasknud ma sellest end segada. Vihma küll otseselt ei tulnud, kuid vähemalt mu uus vihmavari on nüüd Antwerpeni kesklinna näinud.

Kaubanduskeskuse leitsin ilusti üles, sinna kõndisin umbes 40 minutit. Seal ühes poes leidsin ideaalse postkaardi Liinuškale, aga kahjuks minu kaarti nad ei tunnistanud ning selleks ajaks, kui lõpuks pangaautomaadi üles leidsin, oli see meelest ka läinud. Seda automaati otsides ekslesin tund aega ringi, kõik vanalinna tänavad käisin vist läbi. Seal ongi neid automaate umbes kaks. Ja need on ka kõrvuti kuskile nurgataha ära peidetud. Ja seinaga sama värvi värvitud, et keegi jumala eest neid üles ei leiaks. Lõpuks läksin turismipunkti ja küsisin abi. "You see thas street? Go strait, then turn right into the first street, then left. There is a square. It should be somewhere there." Tore küll, aga ta unustas mainida, et see asub ühes hoones sees.

Tänu Nelele, kes mind oma jutuga täitsa ära hirmutas, kartsin ma natukene, mis poes mind eest oodata võib. Õnneks ei olnud midagi nii õudsat, kui ma ette kujutasin. Täiesti normaalne, mõned asjad ainult olid kummalised. Ma ei saanud kurki osta, sest kaalumasin oli värdjas ning väitis, et kurke neil ei müüda. Ilus kurk oli kah. Ja odav isegi Eestiga võrreldes. Mhm :( Aga jogurteid oli igasuguseid ning sain ühe kaheksase paki 1.80 euro eest. Vorsti-singi riiul nägi parajalt roosa välja küll, nagu Nele seda kirjeldanud oli, aga sain paki salaamiviile, mis on täitsa head. Samas piimalett oli nii kohutav, et otsustasin Belgias piima mitteüldsegi tarbida. Kohvi joon ka mustalt.  Vähemalt nektariinid olid hea hinnaga. Kokku läks 13euri ning selle eest sain 12 asja. täitsa hästi läks, minu meelest.

Poes oli üks armas vanatädike, kes lõi lausa särama nähes, et ma ta käruga mõõda lasen. Pole kaua nii siiralt rõõmust inimest näinud :D

Tagasitee oli küll vahepeal pikemaks veninud. Loomulikult mu sajakilone toidukott, vihmavari, mille otsa kõik jooksid, ning põgeneda üritav seelik ei aidanud asja sugugi. Nüüd näeb mu suursugune plaan ette seda, et kukun voodisse ning ei liigu enne hommikut mitte kuhugi, välja arvatud naabertoas asuv tualett. Võtan varsti Liina nõu kuulda ja uputan need kuradi kalad ära.

P.S. Ma olen saanud juba mitmeidmärkusi oma kirjavigade kohta. Tunnen vajadust korrata, et grammatika ei häiri mind absoluutselt. Tema elab oma elu, mina oma. Vahel me ka kohtume, aga need korrad jäävad tavaliselt põgusaks käepigistuseks.

Minu maagiline voodi

Imelik tunne on, nagu peaks kohe-kohe kuhugi jooksma. Pole peaaegu nädala nii kaua ühes paigas (ruumis) viibinud. Weird!

Nagu te arvatavasti mõistnud olete, kirjutan ma siia nii tihti enamasti selle pärast, et mul on igav :P Nimelt ei ole mul siin veel sõpru ega kooli, mis aja sujuvalt ära sisustaksid, ning sedasi saan ka oma suhtlemisvajaduse rahuldada. Jhie on küll tore, kuid ta ei taha vist väga suhelda ja, olgem ausad, ma pelgan ka teda sutsu. Kuid ärge üldse muretsege: kui kõik hästi läheb, muutub see harjumus peagi.

Nüüd lähemalt mu uuest voodist! (Ma pean kuidagi oma aega ju sisustama sel ajal, kui mu juuksed kuivavad.) Te juba teata, et see on hiiiiiglaslik ning mu tekk ja lina ja bleed on sellega võrreldes haledalt väikesed. Selle madrats on ka vähemalt meetripaksune. Raam on sellel heledast puidust ja valgeks võõbatud metallist. Kummaline on see, et vaatamata oma meetrisele madratsile, on ta ikkagi sutsu kõvavõitu. See õnneks väga ei häitigi. Mis aga häirib, on ta "võluvõime". Nimelt avastasin üles ärgates, et üle öö oli mulle kintsule maagiliselt tekkinud suur tume sinikas. Ei mäleta küll, et oleks jalga kuhugi ära löönud. Loodetavasti see ei jätku ning ma ei ärka üks hommik üles murtud käeluuga.

Öösel sadas esimest korda minu Belgias viibimise ajal vihma. Äkki saan täna oma imeilusat mulgimustriga vihmavarju esmakordselt kasutada. Lootsin küll, et see suurejooneline hetk tuleb sutsu hiljem, millalgi kui ma ei kavatse suurte kottidega poest toidukraami koju tassima hakata, kuid mis seal ikka.

Uus kodu

Olen ilusti Kistemaeckersstraat’il maandunud. Teekond siia oli pikk ja väsitav, kuid hakkama sain sellega! Polegi täiesti kasutu :D

Kuna ma polnud endiselt kõiki oma kelli õigesse ajatsooni toonud, ärkasime täna tunni võrra varem, kui planeeritud. Tagajärjena hakkasid vennad pool üksteist Saksamaa poole ajama ning  mina trammi peatust otsima, et kesklinna rongile saada. Oh jeerum, ega see rongipileti saamine ka teabmis kerge siin ole. Ikka üksjagu jamamist. Kui pilet lõpuks käes, ostsin tulise kohvi ning läksin platvormile 15, nagu müüja-tädi juhatas. Seal sutsu seinud, kuulsin jaamasisesest raadiost, et rong Brüsselisse ja Antwerpeni läheb hoopis platvormilt 11a. No tegime ühe kaasreisijaga nägusid ning seadsime sammud uuesti treppide poole. Amsterdami raudteejaamas toimub rongiliiklus ülakorrusel ning inimesed ja kauplused asuvad all korrusel, rööbaste all. Igatahes, kümme minutit enne rongi saabumist andis hääl kõrgemalt taaskord teada, et ei, rong ikka ei välju sellelt perroonilt, kus ma seisan. Jooksin siis tagasi 15a juurde.  Enne rongile minekut ostsin ka hollandikeelse National Geographic’u. Otsustasin, et on õige aeg keelt õppima hakata, või vähemalt harjuda selle kõla/kirjapildiga. Ja kui see ei õnnestu, vähemalt on seal ilusad pildid :D  Ja see pole veel kõik – vahel oli ka hollandikeelne maailma merede kaart! Õu jee.

Kaks tundi ja neliteist minutit hiljem maandusin Antwerpeni keskjaamas ning leitsin täiesti iseseisvalt tee oma uue koduni ja mitte kordagi ei eksinud ära. Oi kui tubli ma olen. Korteriomanik vist ei saanud mu hommikust meili kätte – ta oli väga ehmunud, kui ma uksest sisse marssisin. Vahetasime paar sõna, misjärel ma hakkasin oma asju lahti pakkima, ning kadunud ta oligi. Käisin korra ta toa uksele koputamas, et wifi parooli saada, aga teisielpool valitses haudvaikus. Ma ei ole ju nii jube, et minu eest peaks varjuma, või olen? :( 

Tuba on armas, valgete seinadega, parkett põrandaga ja suure aknaga. Hollandis ja Belgias on üldse majad jube kitsad, kuid akent on mõnelpool rohkem kui seina ennast. Toas on tumedast puust riidekapp, riiul, telekas! (pole veel proovinud, kas töötab, aga jõuab), hele kirjutuslaud ja tool,  suur peegel, väike bedsidetable ning hiiiiiiglaslik voodi! See on tõsiselt suur ja kõrge! Minu kodust kaasavõetud lina ja tekk on selle jaoks haledalt väikesed.  Pean millalgi suuremat lina otsima minema.

Aga sellega ei harju ma vist kunagi, et suurestoas koguaeg akvaariumis vesi voolab. Iga natukese aja tagant on tunne, et loodus kutsub. Uksed on siin ka kummalised. Vägevad, kuid kummalised. Igal toal on sellised suured lükanduksed, mis täiesti kinni ei lähegi. Muidu lahe, kuid vannitoas võiks seespool mingisugune haak ikka olla küll.

Tänase päevaga olid mul niisugused metsikud plaanid, et pakkida asjad lahti, magada, siis millalgi üritada Jhie rajalt maha võtta, et oma küsimustele vastuseid saada, õhtul tuiata võib-olla lähiümbruses ringi ning tutvuda kodukandiga.Enamus neist sain ära tehtud. Kuigi peab mainime, et Jhie kätte saamine osutus kõige raskemaks. Tükk aega ja üks film kulus ära, enne kui hakkama sain. Nüüdseks on tuba ilusti koduseks tehtud - ühes seinas ripub imeilus päiksega siidine rätik ning teine sein on fotosid täis kleebitud. Poodi täna enam ei jõudnud, kuid õnneks pole kõht ka tühi. Ja kui ka läheb, siis mul on suur tahvel kalevi šokolaadi, kahtlase maitsega Amsterdami rongijaamast ostetud komme, vein ja vanakas. Tuleb tore õhtu :D 

P.S. Nüüd saan oma varasematele postitustele pilte ka juurde lisada ;)

P.P.S. Ja kui keegi soovib mulle kirjeldamatut rõõmu valmistada, siis saatke postiga oma sulega kirjutatud kiri ja paar ilusat vahtralehte aadressile Kistemaeckersstraat 59B, 2140 Borgerhout, Antwerpen, BE     :D

Amsterdam

Meie hotell asub suht linna ääres, või pigem iseseisvas asulas, mis on aja jooksul linnaga üheks sulanud. Meie kutsume seda Hotellikülaks (noh, mina vähemalt).Trammiga sõidab kesklinna pool tundi. Seal on samuti  autoga sõita suht võimatu, kuigi Amsterdam tundub isegi autosõbralikum kui Antwerpen. Too arusaam võib tuleneda ka sellest, et siin pole ise autoga ekselnud. See-eest on nüüd jalgsi küll piisavalt mõõda linna ringi tuiatud. Ja taaskord: igal pool aina jalgratturid. Päris mitu oleks meid hea meelega alla ajanud, kuid meil õnnestus nende eest põgeneda.

Kesklinnas on palju jalakäijatele mõeldud tänavaid ning nende vahel kitsamad varjulised tänavakesed. Hommikul käisime ühel sellisel hommikust söömas. Ma ütlen "hommikul", kuid tegelikult oli see millalgi ühe-kahe ajal. Hommik oli meil hiline. Millalgi 8 ajal ärkasin korra üles ning silmi paotades avastasin, et päike säras otse silma ning ümberringi helendas lumivalge voodipesu (see oli kindlasti tide'i, ariel'i või mõne muu ülivalgeks tegeva vahendiga pestud). See oli küllalt traumeeriv, et ajada mõte ülesärkamisest peast välja.

Kohe saab süüa!

Sellises armsas kõrvaltänavas me einestasimegi.

Üks paljudest kesklinna tänavatest. 

Amsterdam on nüüdsest mu lemmikpaikade nimekirjas.

Sillad ja kanalid on küll siin vägevad. Meenutavad sutsu Veneetsiat.Täna istusime ühes imeilusas kohas kahe kanali ristumiskoha kaldal ning uurisime kohalikku õlu ja siidri valikut. Avastasime, et enamis Amsterdamis müüdavatest õludest on pärit Belgiast ning enamus siiani proovitud Belgias ostetud õludest on pärit Saksamaalt. Kummaline.

Amsterdam Kaisa silmade läbi: soe ja veits kaldus :)

Ah mina siin niisama kanali ääres :P

Päev otsa mõõda Amsterdami tänavaid jooksmine väsitab ikka korralikult.

Vana-uus-vana.

Mõned kodanikud nautisid sooja päeva ikka täiel rinnal :D

Tänavakunsti leidub sealmail ka.

Üks huvitav leid punaste laternate tänava lähistel :)

Meie hotellitoa number. Isegi vastuvõtulaua töötajal lõi nägu särama :D

Lihtsalt suur kari hanesid kanali ääres "hotellikülas".

Vahet pole, mida vennad väidavad, aga türgi pitsa on friikin terav! Nojah, asi võis olla neid jalapeno viiludest , mis sinna rulli oma tee leitsid. Sõime seda küll eile, kuid siiani tunnen põletust.

Homme tutvun kohaliku rongiliikluse olukorraga. Siis kirjutan lähemalt ka oma uuest kodust ning korterinaabrist. Tollest põgusast kohtumisest, mis meil eile toimus, tean ainult, et ta on pärit mõnest Aasia riigist ning suure tõenäolisusega töötab ühes juveeli äris Central Station'is.

Antwerpen to Amsterdam

Eile tutvusime põgusalt Antwerpeniga ning magasime 12 tundi. Hommikul ostsin veel kohaliku kõnekaardi, kuohtusin mõõdajoostes korteri omanikuga ning viisin oma nodi uude elukohta (sellest kirjutan hiljem, kui lähemalt tutvust olen teinud). Peale seda võtsime suuna Amsterdami. Harjumatult lühike sõit oli. Võrreldes viimase kahe päeva sõiduga, läksid 200 km vägagi ruttu. Siin maandusime ühes hotellis linna ääres ja siia jääme nüüd kaheks ööks. Varsti mineks linna peale.  Antwerpenisse tagasi lähen hoopis rongiga.

Antwerpenist nii palju, et too linn on ehitatud jalakäiatele ja ratturitele. Autoga on seal peaaegu võimatu sõita, parkimisest rääkimata. Total nightmare. Inimesi on nii erinevast rahvusest, rassist ja kultuurist kui veel võimalik. Ja ma ei tea, kas ainult mulle tundub, kuid inimesed on sutsu lühikesevõitu ka. Ja endiselt ei meeldi mulle õlu. Aga mul on veel viis kuud aega seda muuta :P

Ei! Peab ikka kuhugi sööma minema. Viimati söime korralikult.. Raplas vist. tee peal sai ikka näksitud ka, kuid see pole sama. Lähme kesklinna otsima :D

Jänes Antwerpeni kesklinnas niisama chillimas.

Kohal

Nüüdseks on sõidetud 29 tundi järjest ja läbitud Baltiriigid, jube-jube Poola, maaliline Deutchland, maha magatud Holland ning olemegi Belgias. Ainukesed peatused on olnud bentsukates tankimise ja autojuhi vahetamise eesmärgil.  Kuna iga bensiinijaam meile ei sobi, siis on saanud nalja õige otsimisega. Näiteks eile öösel otsisime tükk aega Varssavis sobivat tanklat, millele ligi ka pääseks. See ei ole üldsegi nii kerge kiirteel  reisides.

Läti-Leedu läbisime mõlemas ainult korra peatudes. Vihmane ilm ei kutsunud mitte üldsegi naabrite loodust nautima. Need ja jupi Poolast sõitis Marko sujuvalt 8 tunniga läbi. Seejärel, kui olematu päike loojunud oli ning uduseks kiskus, pandi mind pukki. Oh seda õudust.

Läti. "Näe, pole kuut varvast, viis on."

Endiselt Läti. Seekord ujuma ei läinud, külm oli.

Kui küsida, mis Poolast meelde jäi, peaksin vastama, et selle müstiline maastik. Too oli niivõrd müstiline, et salapärase uduloori vahelt polnud mitte midagi näha. Pealegi on seal asulad iga viie km järel. Rõõmu valmistasid ka kohalikud autojuhid, kes absoluutselt mitte mingi hinna eest ei või täistulesid maha võtta. Vahet pole, et need pimestavad eessõitjat nii tahavaate- kui ka külgpeeglitest. Oi ma armastan neid autojuhte.

Kummaline, ja natukene kurb ka, on tõsiasi, et ma suutsin kiirteel ära eksida. Paljud sellega hakkama ei saa. Pole siiani kindel, kas olla uhke või peita end kivi alla. Nimelt otsisime bensiinijaama, kus kaartilugejat välja vahetada ning tankida. Ma suutsin valest kohast maha sõita ning sealt ei saanud enam tagasi keerata. Niisiis otsis meie GPS-süsteem kiirelt uue tee ringiga tagasi. AGA ta pani sutsu puusse ja me seiklesime kell 2 öösel pimedatel udustel külavaheteedel, mida ääristasid maisipõllud. Aeg-ajalt hüppas välja ka hiiglaslik kurjakuulutav rist, mida ümbritses väike puidust aed. Ma olin veendunud, et sinna me sureme. See oli täiuslik õuduka võtteplats. Vähemalt ajas see väike seik une paariks tunniks ära.

Päikese tõusu võtsime vastu Poola kiirteel paarsada kilomeetrit Saksa piirist. Täitsa ilus hommik oli, kuid uni oli meeletu. Marko norskas tagaistmel, mina nokkisin kaartilugeja kohal ning peaaegu 24h ärkvel olnud Martin sõitis. Lõppkokkuvõttes suutsime Poola läbida 11 tunniga. Not bad.

Suurema osa sellest tekstist olen kirjutasnud auto tagaistmel pooleldi lamaskledes, samas kui auto sõelub 160se tunnikiirusega Saksamaa kiirteel. Täiesti normaalne ju.

Peaaegu kohal. 

Nüüd alustan oma pikka ja rasket teekonda tutvumaks (kuri)kuulsa Belgia õluvalikuga. Esimeseks osutas Perlrnbacher, Premium Pils, 4,9%. See on küll vist hoopis saksa õlu, aga see ei kõiguta. Kui kunagi fotoka juhtme kätte saan, panen pilte ka üles.

P.S. Kõigi proovitud õlude ja siidrite pildid panen ühte posti. Nõnda on sutsu kergem ja valutum.

Minek!!

Selline tore seltskond siis meil. Täiesti normaalsed ja fookuses.

Jaaaaaa me oleme läinud! Pidulik start anti kell 12 Raplas, hunnik kotte pagassis, naine roolis ja katus sõitmas :D Hetkel sõidame kuskil Pärnu ja Ikla vahepeal. Mina enam roolis ilmselgelt pole, Pärnus oli Maxima juures vahetus. Poes tuli selline tore avastus, et kaardil pole küllalt raha. Õnneks oli väike venna Marx kohe kõrval vingus näo ja kuldse kaardiga. Meil on siin autos paras IT nurk, inverteriga saame voolu ja venna mobiilist netti. Kuna mind pagendati tagaistmele, otsustasin natukene ka kirjutada. Varsti nagunii unustan selle blogi sootuks (vabandust, Tiina, aga see juhtub paratamatult). 

 Leedu piiril pannakse mind vist uuesti tanki. Poolas tuleb huvitav sõit. Seal sõidetakse ju kolmes reas kaherealisel maanteel.Vend küsis just, et kas ma tean, kuidas Poolas sõita. Loomulikult tean: "käed silme ees ja karjudes". "Umbes nii jah". Tõotab lõbus tulla. Paar energiajooki ka hinge alla ning mind võib kohale jõudes otse hullumajja viia. 

Vennad lubasid ka kommenteerima hakata. Ühesõnaga, kui mõni anonüümselt siin mõlisema hakkab, siis on teada, et Tema Pühadus on oma kohalolekuga meid austanud. Keiser Marxiusel on väidetavalt omal blogspotis konto olemas. Eks ma jään ootama. 

Avastasin just, et too juhe, millega fotokast pilte arvutisse laadida, jäi koju. Fakk.  

Ootus

Enne veel, kui alustan tänase mõtteavaldusega, avaldan oma eile kirjutatud lõigukese. Nimelt oli tegelikult plaanis juba varem blogi avada, kuid kahjuks juhtus nõnda nagu ikka - muud asjad tulid vahele ning blogi lendas peast välja. Aga siit siis eilne sissekanne: 

"Nonii. Ärasõiduni on jäänud kaks päeva. Täpselt õige aeg paanikaks. Üldiselt on pool suve mõõdunud paanika ja eufooria vahelise piiri peal kõikudes. Augustis valitses paar nädalat täielik ükskõiksus. Seda võis põhjustada müstiline haigushoog, mis mind tabas. Vabandust, ma ei olnud mitte haiga, vaid kergelt tõbine, kuna suvel ei olda haige. See on lihtsalt välistatud. Ja kui suvel olla tõbine, siis ainult sellepärast, et organism on värdjas. See on teaduslikult tõestatud.

Sain just oma isic-kaarti ka kätte. Pole kordagi pangas käies nii toredat klienditeenindajat kohanud. Too tädi lausa säras. Nüüd istun viimast päeva tööl oma akvaariumis ning murran pead, kuidas passipildid võimalikult odavalt ja valutult kätte saada. Mul on üks plaan ja ma ei karda seda kasutada (väga). Asjad on enam-vähem pakitud ning eile sain ka maalid valmis."

Aga suundugem tänasesse päeva tagasi. Õnneks on see niivõrd kiire ja tegus olnud, et pole jõudnud omi mõtteid mõlgutada. Vastasel juhul ei istuks ma siin läpaka säravas valguses, vaid kõiguks nurgas lootepositsioonis ning nuuksuks vaikselt. Nii ahvatlev kui see tegevus ka pole, hoiduks sellest hetkel. 

Nüüdseks olen oma kotti ja kohvrit juba kuus korda kokku pakkinud, uuesti lahti võtnud ning ümber pakkinud. Sain tund aega tagasi ka teada, et me mitte ei stardi homme õhtupoole vaid juba kella 12 paiku. Siealt läksid mu hommikused plaanid. 

Hoiatan ka, et grammatika mind üldiselt väga ei häiri. Aeg-ajalt hülgab ta mind, kuid enamasti leian komad ikka üles. Kes minuga kohtunud on teavad ka, et mõtte liigub hüppeliselt ja teid pidi, millest keegi aru ei saa (kaasaarvatud mina), niiet kui jutt tundub seosetu ning lünklik, pole midagi imelikku - lihtsalt mu käed ei jõua mõttele järele. 

"Oodates tunduvad hetked aastatena, meenutades tunduvad aastad hetkedena."
- Victor Marie Hugo (1802-1885)