Emotsioonikas detsembri algus

Ooomaikaad! Ooomaikaad!! Ma ostsin lennupiletid koju ära! Varem oli kojuminek nagu mingi kaugel hõljuv abstraktne idee, kuid nüüd muutus see järsku reaalsuseks! Mul on juba (pea-aegu) kõik ära plaanitud: Ise lendan Ryanair'iga Riiga samas, kui mu elamine seikleb autoga. Too tore lätlane Zane läheb ise autoga koju ning lubas lahkelt mu asjad ka kaasa võtta. Ja kui ma jõuan enne teda Riiga, siis pakkus ta mulle ka majutust. Ikka nii vägev! Heel goot!Prima! Ihii :D Reisi planeerimisega kaasneb alati liiga palju adrenaliini, et magama jääda.

Mõte jõuludest täidab hetkel paanikaga. Põhjuseks mõte, et kool on jõulude ajal kinni ning mu maal on veel vägagi pooleli. Homme-ülehomme kavatsen lakikihi täielikult maha saada ning uue peale panna, et järgmine nädal retuseerimisega alustada. Üldsegi ei aita see, et nii mõnigi kaastudeng ja isegi juhendaja on öelnud, et mul on väga palju tööd selle maaliga veel. Faaaaaaak! Aga pole hullu! Iga järgneva neljapäeva ja reede (kuni kella 6ni, pluss kolmapäevad 4-6ni) pühendan nüüd oma maalile! Ülejäänud aja kirjutan nagu segane oma kirjatükke. Enne jõule pean kuhugi maale (võimalikult kaugele) jõudma ajaloolise kirjanduse ning maali restaureerimise kirjatükkidega. Pluss veel kogu ülejäänud hunnik.

Olen tasapisi maad uurinud tolle hirmuäratava zürii ees kaitsmise kohta ka. Siiani tundub ikka väga jube. Sarah üritas maharahustada, et pole väga jube, kui sa koduse töö korralikult teinud oled. Sellele ei aidanud üldse kaasa fakt, et samal ajal istus teisel pool lauda uus õppejõud (kes kunagi varem siin õppis), kes agaralt pead raputas. Very comforting.

Kokkuvõttes olen ainuüksi tänase (või siis juba eilse) päeva jooksul palju äärmuslikke emotsioone läbi elanud: paanika ja annoyance (vabandan, ei leia hetkel eestikeeles sobivat sõna) - ärkasin 1 minut pärast tunni algust, 10 minutit hiljem juba vuhisesin mõõda tänavaid oma võilillekollasel rattal kiirelt kooli poole. Järgnes põhjalik ja jalustniitev tüdimus/väsimus/uni/ükskõiksus. Siis hingasin sisse päeva esimese kohvi. Järgnes adrenaliini laks, siiras rõõm ja piiritu energja. Kuni keegi geenius hakkas rääkima hindamistest ja mida zürii küsida võib - sealt jalustas sisse põhjatu masendus ning ahastus. Pärast lõunat kogesin ka siirast viha joogiautomaadi vastu, mis ei andnud mulle soovitud veepudelik ega ka raha tagasi. Ta sai mult manitseva jalahoobi. Õhtul enne koolist lahkumist sain selle kõrval asuvast masinast tasuta kommipaki, niiet minu silmis on see võlg tasutud. Siiras heameel ja üllatus võtsid võimust, kui üks kohalik, kellele oktoobris raha laenasin (ja siis unustasin), selle tagasi maksis.

Oeh, uni tuli väga ootamatult. Nüüd tuttu. Head ööd! :)

P.S. Siin üks laul, mis mind hetkel kummitab. Tahaks tänada Mon Capitain'i, kes mu tähelepanu sellise artisti olemasolule juhtis. Tuli välja, et Amanda Palmer on ühe mu lemmikkirjaniku Neil Gaiman'i abikaasa. Imagine that.