Öökull

Unerütm on taas kord lootusetult sassis. Kirjutan lõpuks blogi neljapäeva hommikul kell seitse, olles ärganud kell kaks öösel ning juba 5 tundi soolase artikli kirjutamisega tegelenud. Eile umbes samal ajal uinusin. Ei saa õelda, et väga üllatunud olen. See on vist isegi omamoodi hea arvestades, et aastavahetus tulemas ning täna on plaanis terve öö Brüsselis tiksuda ja esimest rongi oodata. Oh jummel! Liinuška tuleb ju täna Belgiasse :D Kuigi siingi leitsin parajalt segaseid inimesi, olen juba pikemat aega igatsust tundnud  kodumaise hulluse järele.

Et mängida külalislahket perenaist, olen viimased päevad põhimõtteliselt hommikust-õhtuni (pärastlõunast varase hommikuni?) ainult koolitöödega tegelenud - nii pea, kui olen vähegi ärkvel ning suuteline mõtlema, krahman arvuti sülle ja kirjutan. 8. jaanuaril pean ära andma enamus kirjalikest töödest, uurimustest ja reportidest. Neid on nii umbes 14 ringis, millest valmis hetkeseisuga viis: ajaloolse kirjanduse uuring ("Traditional lime mortar and its' conservation", 16lk); Rubensi altarimaali uurimus ("The Decent from the Cross", 19lk); ikonograafia essee ("The Last Judgement", 5lk) ja kaks stuudio reporti.  Hetkel tegelen innovatiivse konserveerimis/restaureerimis tehnika aineks vajamineva teadusliku artikli kirjutamisega ("Salts and Sampling in Wall Paintings") ja enamus stuudio reporte on pooleldi tehtud. Siis on veel too maali restaureerimise report. Sellga tegelen edasi jaanuaris, kuna selle restaureerimine on veel pooleli. Õnneks on eksamid/hindamised ilusti jaanuari peale ära jaotunud. Ikonograafia eksam on 14., materjali õpetuse 21. ja šürii ees kaitsmine (oh õudust!) 28. Ei tea veel, millal ja kas maali kaitsmine on, aga eks see ka kunagi selgub.

Kunagi, kui selle kõik läbinud olen, võin enda üle uhkust tunda, sest nii mõnegi aine, mis muidu kestab terve aasta, läbin mina ühe semstriga. Seda sellepärast, et siinne ja kodukool arvestavad ainepunkte erinevalt (mis ei tohiks olla võimalik EAP'de süsteemi pärast). Siin on üks semester 15 ainepunkti, kodus 30. Üritasin küll koordinaatoritega rääkides selgust saada, kuid ei õnnestunud. Meh, enam pole ka oluline.

Eile läks ninjast korterikaaslane koju, Filipiinidele! Terve korter on minu käsutuses kuni 20. jaanuarini :D Ma lihtsalt ei saa üle faktist, et lahkudes jättis ta hunniku pesemata (ja kuivanud) nõusid kraanikaussi, hunniku riideid diivanile ning eelmise päeva õhtusöögi jäänused pliidile. Nagu oleks see reis talle üllatusena tulnud.

...ah, ma tahtsin veel nii palju kirjutada, kuid energia sai järsku otsa. Tukkun sutsu ning jätkan järgmine kord :) Head und!

Koolis ka ei pääse jõuluvanast

Eile hommikul istusin koolipeahoones ning töötasin arvutiga, minding my own business, kui järsku tuli selja tagant madal hääl, mis karjus "HOHOHO, MERRY CHRISTMAS!". Loomulikult ma hüppasin, isegi väike kõrgendatud häälitsus (ma EI kilju!) pääses vabadusse. Põõrasin ümber ning kohtusin valge riideesemega. Jõuluvana (üks naiskodanik valge habeme ja madala häälega) andis mulle valge t-särgi kooli logoga! Ma olen mõnda aega juba nuputanud, kust kooli logoga särki või pusa suveniiriks muretseda. Tolle vana taga tuli kari teisi Jõuluvanasid, ühel neist oli poekäru täis igasugust toredat nänni. Loomulikult panin selle kohe selga ning uhkustasin kõigi ees :)

Minu (mitte-nii-) salajane jõuluvana, Olga :)

Jõuluvana saadab pakke ka postiteel. Jään ootama :)

Kiire ülevaade detsembrist

Oeh, pole kaua aega kirjutanud. Elu on kiire olnud ning juba ongi jõulud. Jube, kuidas aeg lendab. Nojah, annan siis (väga) lühida ülevaate oma tegevustest.

Eelmisel nädalal juhtus selline traagiline sündmus, et mu ratta esikumm lõhkes. Nüüd siis olen taas jalamees. Ja see on parajalt õudne. Jalutamise vastu pole iseenesest midagi, kuid nüüd ei ole ma küllalt kiire, et autode eest minema sõita. Nimelt siin autojuhid üldiselt ei vähenda hoogu, kui näevad sind teed ületamas, ning rattaga olin küllalt kiire, et pihtasaamist vältida. Jala mitte. Pealegi on rattaga sõites refleksid palju kiiremad kui jala, sest kõndides ma automaatselt hõljun omas mullis.

Mitu nädalat olen hommikust-õhtuni enamasti koolitöid teinud. Kuid samas olen jõudnud ka tegeleda kultuuriliste ja sotsiaalsete sündmustega. Näiteks eelmisel neljapäeval tähistasime "Little Christmas'it" ehk siis pidasime jõulupidu mõningate erasmuslastega. Igaüks töi mingi traditsioonilise roa, mille me kõik ühiselt hävitasime. Ma tahtsin teha piparkooke, sest verivorsti polnud kuskilt saada, kuid mul puudub ahi ja vaba aeg :P

Eelmisel kolmapäeval käisin ka elus esimest korda ooperis! Täitsa huvitav, kuid samas kummaline. Etendus Mozard'i "Võluflööt", kuid natukene ebatavalises võtmes. Nimelt toimus tegevus kanalisatsioonis, hillbilly/kaboi majas ning vastavas stiilis lavakaunistuste keskel. Öö kuninganna esitas oma kuulsa laulu (ja ka suri) dušši kabiinis.. Üks paha kaboi õmbles kassitopiseid ning esines oma soologa vannis hulpides. Pärast 15 minutit etenduse alguses sain Joanalt sõnumi, mis võttis väga hästi kokku ka minu reaktsiooni - "wtf" :D

Eile oli esimene eksam - kunsti ajalugu, neoklassitsismist juugendini. Enne eksamit istusime Katariina ja Neige’iga kostüümi disaini osakonnas ning üritasime meeleheitlikult viimaseid teadmisi ammutada.

Eksam ise läks küllaltki hästi (vähemalt sain läbi), arvestades, et alustasin õppimist alles päev enne eksamit, ning sain teemaks halvima võimaliku teema, akademismi. Igast teisest teemast oleksin suutnud palju fakte ja suuremal määral kvaliteet häma välja loopida (eriti romantism ja neo-gooti), kuid eeeeeeeei – ma sain teema, millest kõige vähem teadsin.  Loomulikult pidin ma sassi ajama akadeemilised ja neo-klassisistlikud kunstnikud ning siis õpetajaga selle üle vaidlema hakkama. Lovely.

Kõik lahkuvad järgemõõda. Endalgi tuleb sedasi koduigatsus peale. Õnneks on kogu aeg nii kiire, et pole lihtslt aega melanhooliaks. Täna lahkus Kuba ja Zane, homme Joana, Olga ja enamus teisi. Mõned neist ei tulegi enam tagasi :( 

Emotsioonikas detsembri algus

Ooomaikaad! Ooomaikaad!! Ma ostsin lennupiletid koju ära! Varem oli kojuminek nagu mingi kaugel hõljuv abstraktne idee, kuid nüüd muutus see järsku reaalsuseks! Mul on juba (pea-aegu) kõik ära plaanitud: Ise lendan Ryanair'iga Riiga samas, kui mu elamine seikleb autoga. Too tore lätlane Zane läheb ise autoga koju ning lubas lahkelt mu asjad ka kaasa võtta. Ja kui ma jõuan enne teda Riiga, siis pakkus ta mulle ka majutust. Ikka nii vägev! Heel goot!Prima! Ihii :D Reisi planeerimisega kaasneb alati liiga palju adrenaliini, et magama jääda.

Mõte jõuludest täidab hetkel paanikaga. Põhjuseks mõte, et kool on jõulude ajal kinni ning mu maal on veel vägagi pooleli. Homme-ülehomme kavatsen lakikihi täielikult maha saada ning uue peale panna, et järgmine nädal retuseerimisega alustada. Üldsegi ei aita see, et nii mõnigi kaastudeng ja isegi juhendaja on öelnud, et mul on väga palju tööd selle maaliga veel. Faaaaaaak! Aga pole hullu! Iga järgneva neljapäeva ja reede (kuni kella 6ni, pluss kolmapäevad 4-6ni) pühendan nüüd oma maalile! Ülejäänud aja kirjutan nagu segane oma kirjatükke. Enne jõule pean kuhugi maale (võimalikult kaugele) jõudma ajaloolise kirjanduse ning maali restaureerimise kirjatükkidega. Pluss veel kogu ülejäänud hunnik.

Olen tasapisi maad uurinud tolle hirmuäratava zürii ees kaitsmise kohta ka. Siiani tundub ikka väga jube. Sarah üritas maharahustada, et pole väga jube, kui sa koduse töö korralikult teinud oled. Sellele ei aidanud üldse kaasa fakt, et samal ajal istus teisel pool lauda uus õppejõud (kes kunagi varem siin õppis), kes agaralt pead raputas. Very comforting.

Kokkuvõttes olen ainuüksi tänase (või siis juba eilse) päeva jooksul palju äärmuslikke emotsioone läbi elanud: paanika ja annoyance (vabandan, ei leia hetkel eestikeeles sobivat sõna) - ärkasin 1 minut pärast tunni algust, 10 minutit hiljem juba vuhisesin mõõda tänavaid oma võilillekollasel rattal kiirelt kooli poole. Järgnes põhjalik ja jalustniitev tüdimus/väsimus/uni/ükskõiksus. Siis hingasin sisse päeva esimese kohvi. Järgnes adrenaliini laks, siiras rõõm ja piiritu energja. Kuni keegi geenius hakkas rääkima hindamistest ja mida zürii küsida võib - sealt jalustas sisse põhjatu masendus ning ahastus. Pärast lõunat kogesin ka siirast viha joogiautomaadi vastu, mis ei andnud mulle soovitud veepudelik ega ka raha tagasi. Ta sai mult manitseva jalahoobi. Õhtul enne koolist lahkumist sain selle kõrval asuvast masinast tasuta kommipaki, niiet minu silmis on see võlg tasutud. Siiras heameel ja üllatus võtsid võimust, kui üks kohalik, kellele oktoobris raha laenasin (ja siis unustasin), selle tagasi maksis.

Oeh, uni tuli väga ootamatult. Nüüd tuttu. Head ööd! :)

P.S. Siin üks laul, mis mind hetkel kummitab. Tahaks tänada Mon Capitain'i, kes mu tähelepanu sellise artisti olemasolule juhtis. Tuli välja, et Amanda Palmer on ühe mu lemmikkirjaniku Neil Gaiman'i abikaasa. Imagine that.

VanStralenstraat

Sobrasin arvuti sügavustes ning vaatasin siin tehtud pilte. Avastasin, et ma pole ühtegi pilti VanStralenstraati seltskonnast postitanud. See viga tuleb küll kohe parandada. Seal elab too ungarlane, Kati, keda kunagi mainisin. Ja vähemalt kaks poolakat. Võib-olla ka neli. Pole kindel.. Ma käin aeg-ajalt seal filmi vaatamas ning seltskonda nautimas.

Now you're mine!

Antwerpeni tagahoovid

Bioloog Kati

Lumi?

..lumi. Lumi? Lumi! Kurja, enam ei saagi koduste ja nende "väikese lumise olukorra" üle naerda, talv hakkab siia ka jõudma. Tõesti seda väikest kirmeollust veel lumeks ei saa nimetada, kuid siiski! See tähendab ju, et pean ettevaatlikult rattaga sõitma, sest ainuüksi vihmaga hakkavad rattakummid imelikke trikke tegema. Kõik teed on siin ju munakivist. Olen juba mitu korda maapinnaga 45-kraadise kalde all sõitnud.

Vaade minu toa aknast

Suvel oli aiatagune meeldivalt roheline

Otsustasin täna hommikul mitte minna hollandikeelsesse füüsikateemalisse materjali õpetuse loengusse ning pigem kodus (oma soojas ja mugavas voodis teki sisse mässituna) õppida. Tänane päevakava näeb ette joonistustundi, ikonograafiat ning paanilist ajaloolise kirjanduse uurimustöö ja stuudio reportide kirjutamist. Homme kohtun Sarah'ga (seinamaalingute õppejõud), et arutada mu kirjatükkide teemal. Seejärel vean end õhtul koju ning paanitsen innovatiivse C/R tehnika artikli teemal, sest neljapäeval on konsultatsioon sel teemal. Ja kolmapäev-neljapäev-reede tegelen oma maali puhastamisega (kui loengus ei pea olema). I feel tired already :P

Maali restaureerimine edeneb ka tasapisi. Kolmapäeval puhastasin lakipealse pinna 0,5% ammoniaagi lahusega. Tulemus oli ootamatu ning tekitas muret: nimelt tekkis maali peale valkjas kiht, nagu mingisugune sool oleks sinna ladestunud. Juhendaja ei tundunud sellest kõigutatud ning kinnitas, et see tuleb laki eemaldamisel maha.

Reedel veetsin pool päeva koolis lakki eemaldades (isooktaani ja isopropanoli lahusega).Valge kiht tuligi maha, kuid lakikiht nii kerge ei olnud. Viis tundi nühkisin puuorgi ja vatitupsudega, kuid ikkagi jõudsin ainult alla poole puhastatud. Jube aeganõudev, samas nauditavalt mediteeriv ülesanne. Pidin viie paiku oma töö lõpetama, sest isopropanol sai otsa. Käisin peaaegu kõik osakonnad läbi, seda otsides. Lõpuks üks tõsine härra metallist kallas mulle pudelikese vajaminevat alkoholi. Selleks ajaks olin juba kemikaali aurudest küllalt pilves, et töö lõpetada ning välja minna.

Ahjaa, sain ühelt kaastudengilt fotod, mis UV-valguses mu maalist tegime. Sellel on väga hästi näha maali kattev ühekordne lakikiht, mis on väga kiirete (ja lohakate) pintslitõmmetega peale kantud. Kummaline on fakt, et lakk on peale kantud alles pärast paali raamimist. Tundub, et too eelmine entusiastlik restauraator on küllaltki amatöör olnud. Mitte et ma ise parem oleks, kuid siiski...

 

ViaVia

Täna suutsin TAAS KORD ära eksida. Mis mõttes?! Ma olen siin juba kolm kuud elanud ja seigelnud. Kuid enesekaitseks saan õelda nii palju, et kõik on google süü - tema andis mulle valed juhised! Mmm-mh! Üldsegi mitte minu süü.

Põhjus, miks ma täna üldse sammud kodust välja seadsin, oli "väike" armas reisiteemaline kohvik ViaVia, mis asub vanalinnas. Sõna väike on jutumärkides sellepärast, et sellel on kaks ja pool korrust. Ja eile avastasime Joanaga, et viimasel korrusel on väike eraldatud raamatukogu. Meie kui kaks raamatute ja hubaste nurgakeste fänni armusime kohe sellesse paika ära ning otsustasime täna siia õppima tulla. Mul läks ainult 45minutit selle koha ülesleidmiseks. Hurraa! Siiani olen ühe kohvi sisse kallanud ning kõik e-kirjad läbi lugenud. Produktiivne.

Nii pea, kui Joana ka siia jõuab, pigistan talt selle koha pildid ka välja ning panen siia. Endal pole mul kaamerat kaasas ning ta pildistas eile seda kohta. Nüüd aga ootab mind kirjatükk soolade ja proovide võtmise kohta seinamaalingutelt. Oh seda piiritut rõõmu.

Sedasi siis mängisime malet. Arva, kumb minu pool on :P

Ma sain kirja! Aitäh Katri! Ja su käekiri on väga ilus, see sai palju komplimente :)

Vaade ViaVia kohviku alumisele korrusele meie "raamatukogu" nurgast. 

Need kõik on reisiraamatud..

Kala?

Antwerpia