Brüssel

Olen täiesti veendunud, et otsus siia tulla, oli üks parimaid otsuseid mu elus. Bloody brilliant! Antwerpen asub nii hea koha peal, et siit saab paaritunnise rongisõiduga väga paljudesse Euroopa suurlinnadesse. Ning minu maagilise 10 korra rongipiletiga võin sõita kuhu tahes Belgias ainult 5 euro eest :)

Täna külastasime poliitilist Brüsselit. Õnneks poliitikani me täna ei jõudnud, küll aga igale poole mujale. Alustasime reisi neljakesi: Nina, Elena, Sam ja mina, kuid reisi lõpuks oli meie arv kahekordistunud. Üksi oleks see reis palju õnnetumalt läinud. Näiteks oleks ma jubedalt ära eksinud ning ikka veel otsiksin raudteejaama :P

Esimene peatus oli "Cathedral of Saint Michael and Saint Gudula". Enamus teist peaks juba teadlik olema, kui suur gooti katedraalide fänn ma olen, ning too "pisike" kirik oli lihtsalt vaimustav. Mul on hunnik pilte sellest. Käisime ka keldris vana romaaniajastu kabeli müüre vaatamas. Kiriku ees platsil oli kaasaegne skulptuur kahest pullist. Nad olid kuidagi kummaliselt armsad seal sellise vägeva ehitise taustal.

Igal pool oli šokolaadi ja vahvli poed. Ma nägin šokolaadist käekotti! Ning isegi kõige odavam supermarketist ostetud šokolaad on taevaliku maitsega samas, kui Eestis poest ostedud odav šokolaad on kergelt plastmassi maiguga. Aga korralikku tomatikastet nad ikkagi teha ei oska.

Üks kohustuslik vaatamisväärsus oli loomulikult Manneken Pis, kes oli seekord riietatud oranzi mustade täppidega kostüümi. Kummaline oli see, et üks võimsate vuntsidega vanaonu käis mõõda tänavaid ringi lükates enda ees suure kastiga käru, millel seisis tollesama purskaevu skulptuur, kes aeg-ajalt pahaaimamatutele turistidele vett kaela pritsis. Mina sain tabamuse otse pähe. Vaatamas käisime ka Manneken Pis'i naisoost varianti, mis oli ühte nurgatagusesse kohta punaste trellide taha ära peidetud, otse Deliiriumi poe kõrvale. Mulle tundub miskipärast, et Deliirium on Brüsseli kohalik õlu. Silte roosade elevantidega oli kõikjal.

Keskväljakul oli käimas Mehhikot tutvustav pidu ning laval oli näha tekiila-sõprade rahvustantsu. Sealsamas võttis meid rajalt maha üks noormees, kes teatas, et abiellub järgmisel nädalal ning enne seda on ta püha kohustus koguda oma särgile naisterahvaste allkirju. Loomulikult olime kohe nõus aitama.

Juhtus ka üks esmakordne kohtumine. Vaateplatvormil aega veetes, kuulsin järsku tuttava kõlaga sõnavalangut. Oma kõrvu uskumata hakkasin meeleheitlikult ringi vaatama ning avastasin, et kohe meie seltskonna kõrval oli teine sõpruskond, kes komenteeris kõike ja kõiki kõva häälega selges eesti keeles! Ma polnud oma Belgias veedetud aja jooksul kordagi ühegi kaasmaalasega kohtunud ning niipea, kui šokist toibusin, läksin nendega rääkima. Tuli välja, et üks neist elas ise Brüsselis ning teised kaks olid tal külas. Loomulikult sai kiirelt fototõestus ka muretsetud, et pärast ei tekiks kahtlusi, nagu oleksin kõik endale ettekujutanud.

Ninaga vaimustusime antiigi poodidest ning vanakraamist, mis seal müügil oli. Avastasime ka ühe eriti laheda vintage poe, milles olid kahjuks hinnad mõistmatult kõrgele krutitud. Müüjaga ka kaubelda ei saanud, sest pikemaks sõnavahetuseks oli ta liialt pilves.

Nüüdseks olen end lõpuks kuidagi koju vedanud ning ei kavatse siit mitte kuskile liikuda enne homset õhtut. Hasselisse lähen järgmisel nädalal. Ehk suudan ka sutsu õppida..

Goeienacht!