Kaisa võõrsil: Haige ja maskeraad

Soovin esitada kaebuse: ma olen haige. Jälle. What the hell?! Sellised asjad peaksid olema kodust kaugel viibides keelatud. Pealegi, tavaliselt ma ei jää nii kergesti haigeks. Ja kui ka jään, siis põen seda paar päeva ning olen jälle terve. Aga ei! See kord pole ma lihtsalt tõbine nagu mõned nädalad tagasi. See kord on asi tõsisem. Juba nädal aega on mu hääl olnud mehiselt madal ja karvane, kurk põleb ning ajumass tilgub nina kaudu välja. Lovely. Kuna mul termomeeter puudub, siis olen otsustanud, et palavikku pole. Kuni reedeni polnudki nii hull, koolis käisin ikka nagu tubli õpilane kunagi. Aga reede oli jube, ei suutnud isegi voodist välja roomata, et rohtu ostma minna. Viimased kaks päeva olen enamasti tee peal elanud. Eile vinnasin end toast välja poodi mett, ingveri ja supimateriali tooma. Apteek oli kahjuks kinni ning ingveri ei leidnud. Õnneks oli üks tuttav lahke ning andis mulle tükikese oma kuivatatud ingveri varust. Tänane päevaplaan on magada, liitrite kaupa teed ja supi-laadset-ollust-mille-ma-kokku-keetsin kurgust alla kallata ning ehk isegi ikonograafia essee ära lõpetada, kui selleks jõudu leian.

Oma haiguses süüdistan põhiliselt Brugge'i. Seal käisime eelmine pühapäev, kuna ilmateade lubas päikselist ilma. Oligi päikseline, ainult ei Antwerpenis pärast meie lahkumist. Brugge'is oli paks udusein. See niiväga ei kõigutanudki, sest meie põhiline eesmärk oli muuseumitega tutvumine. Uhke mõelda, et olen oma silmaga näinud Düreri, Rubensi ja van Eyck'i töid (mõnda isegi katsunud :D). Aga kuna me pidime ilmtingimata vahitorni otsa ka ronima: 366 astet kitsal keerdtrepil, kust samal ajal tulevad inimesed ka alla. Üles jõudmine võttis naha parajalt märjaks ning seal valitsev metsik tuul tegi oma töö. Väidetavalt peaks sealt nägema Brüsselit. Meie nägime udu. Palju-palju udu. Vähemalt Brugge's tehtud pildid olid huvitavad. ..kuid need on mu arvuti suutnud ära kaotada. Jess. See nädal on olnud super.

Neljapäeval oli Mas muuseumis pidu MAS(KED) ning, kuna Joanal oli õnnestunud viimased piletid saada, siis ei olnud meil plaanis neid kasutamata jätta. Tänu sellele läks ka viimane mu hääleraas, but I regret nothing! Enne minekut kogunesime Anna köögis ning kaunistasime ühiselt oma maske. Kuba ostis hunniku loomakujulisi valgeid maske, millest igaüks kujundas endale meelepärase meistriteose. Minu oma oli algselt lehm, kuid lõpuks meenutas Kiss'i lembelist mootorrattur hiirt :)