Haige ja maskeraad

Soovin esitada kaebuse: ma olen haige. Jälle. What the hell?! Sellised asjad peaksid olema kodust kaugel viibides keelatud. Pealegi, tavaliselt ma ei jää nii kergesti haigeks. Ja kui ka jään, siis põen seda paar päeva ning olen jälle terve. Aga ei! See kord pole ma lihtsalt tõbine nagu mõned nädalad tagasi. See kord on asi tõsisem. Juba nädal aega on mu hääl olnud mehiselt madal ja karvane, kurk põleb ning ajumass tilgub nina kaudu välja. Lovely. Kuna mul termomeeter puudub, siis olen otsustanud, et palavikku pole. Kuni reedeni polnudki nii hull, koolis käisin ikka nagu tubli õpilane kunagi. Aga reede oli jube, ei suutnud isegi voodist välja roomata, et rohtu ostma minna. Viimased kaks päeva olen enamasti tee peal elanud. Eile vinnasin end toast välja poodi mett, ingveri ja supimateriali tooma. Apteek oli kahjuks kinni ning ingveri ei leidnud. Õnneks oli üks tuttav lahke ning andis mulle tükikese oma kuivatatud ingveri varust. Tänane päevaplaan on magada, liitrite kaupa teed ja supi-laadset-ollust-mille-ma-kokku-keetsin kurgust alla kallata ning ehk isegi ikonograafia essee ära lõpetada, kui selleks jõudu leian. 

Oma haiguses süüdistan põhiliselt Brugge'i. Seal käisime eelmine pühapäev, kuna ilmateade lubas päikselist ilma. Oligi päikseline, ainult ei Antwerpenis pärast meie lahkumist. Brugge'is oli paks udusein. See niiväga ei kõigutanudki, sest meie põhiline eesmärk oli muuseumitega tutvumine. Uhke mõelda, et olen oma silmaga näinud Düreri, Rubensi ja van Eyck'i töid (mõnda isegi katsunud :D). Aga kuna me pidime ilmtingimata vahitorni otsa ka ronima: 366 astet kitsal keerdtrepil, kust samal ajal tulevad inimesed ka alla. Üles jõudmine võttis naha parajalt märjaks ning seal valitsev metsik tuul tegi oma töö. Väidetavalt peaks sealt nägema Brüsselit. Meie nägime udu. Palju-palju udu. Vähemalt Brugge's tehtud pildid olid huvitavad. ..kuid need on mu arvuti suutnud ära kaotada. Jess. See nädal on olnud super. 

Neljapäeval oli Mas muuseumis pidu MAS(KED) ning, kuna Joanal oli õnnestunud viimased piletid saada, siis ei olnud meil plaanis neid kasutamata jätta. Tänu sellele läks ka viimane mu hääleraas, but I regret nothing! Enne minekut kogunesime Anna köögis ning kaunistasime ühiselt oma maske. Kuba ostis hunniku loomakujulisi valgeid maske, millest igaüks kujundas endale meelepärase meistriteose. Minu oma oli algselt lehm, kuid lõpuks meenutas Kiss'i lembelist mootorrattur hiirt :) 

Minu meistriteos :)

Bunny Potter ja Milka 

Enne pidu, lasteaja käsitööring... pisut suurema koguse alkoholiga.

Ja selline rahvamass üheksal korrusel.

Maski vahetus!

Ma sain ratta!!

Tänane päev on olnud, em, tegus. Rentisin lõpuks ratta. Teisipäeval tegin netis avalduse ning täna käisin järel. Nii mõnus on üle pika aja jälle rattaga sõita! Samas sutsu hirmuäratav ka: siin on nii palju inimesi ja rattaid ja autosid igal pool, kes kõik tahavad mind alla ajada. Ma tunnen nende ärritunud pilke oma nahal! Ning teed on ka kitsad ning konarlikud ja üldse ebasobivad sellise kitsa rehviga jalgratta jaoks. Kuid siiski mõnna! :D Kummaline oli see, et ratta rentimiseks pidin täitma enne netis kilomeetripikkuse küsimustiku. Selle tegi eriti raskeks asjaolu, et Joana läpakal pole klaviatuuril Õ-tähte ning ta arvuti on portugalikeelne.

 Kuna hetkel on allkorrusel liiga pime, et pilti teha, näitan hoopis rattarendi kodulehel olevat pilti. Mimu ratta  nimi on Võilill :D

Mul oli täna ainult üks loeng (Innovative Restoration and Conservation Techniques) ning selle magasin sujuvalt maha. Mu unerütm on taaskord paigast nihkunud, mistõttu ei suutnud ma enne poolt nelja uinuda ning tänu sellele ei õnnestunud ka kuuest üles ärgata. Meh, ikka juhtub. Mind häiris rohkem see, et hommikult ei olnud endiselt internetti. See lihtsalt kadus pühapäeva õhtul. Jhie ütles, et nett tuleb tagasi neljapäeval või reedel (tuligi täna pärastlõunal). Terve selle nädala olen käinud Joana (või mõne teise kaastundliku hinge) juures oma meile vaatamas. 

See nädal on mingi eriline nädal - pea-aegu iga päev on mõnel erasmuslasel sünnipäev. Esmaspäeval oli Olgal, teisipäeval Joanal, eile Annal, täna ühel itaaliastest jne. Teisipäeval oli Joana juures väike istumine, kuigi suurem pidu on täna. Olga, Joana ja Anna peavad ühise suure peo Anna köögis. Mul on juba mitu nädalat koht Joana diivanil broneeritud :P Homme õnneks ei pea enne 2 koolis olema. 

Ahjaa teisipäeval lõunat sööma minnes avastasime, et akadeemia kohvikus annab üks mees kontserti. Vägev, kuid kummaline. Ta laulis väga hästi ning Joana oskas öelda ainuüksi ta näkku vaadates, t tegemist on brasiillasega. Ta tundus väga sõbralik, isegi poosetas, kui pilti tegime. Kahjuks on teised pildid udused või seisab mõni kõrvaline isik ilusa laulja ees. Aga ma võin kinnitada, et 3Ds oli ta veel ilusam :)  

Terve teisipäevase ja kolmapäevase stuudiopraktika veetsin üht marmorlauda vahatades ning kahjustunud kohtadele apoksiid liimiga täites. Enamus aega kulus õigete värvitoonide saamiseks. See on palju raskem, kui tundub :P Siin üks suurem näide, enne ja pärast.

Kivi stuudio, kus toimuvad osad meie praktikad.

Palju palju pilte!

Kuna mitmed on avaldanud rahulolematust pildivähesuse (kui see varem sõna polnud, siis nüüd on. deal with it) kohta minu blogis, siis olen sunnitud seda fakti parandama. Mis oleks parem koht alustamiseks, kui minu ajutine kodu.

Esiteks alumine korrus, nn tuulekoda. Parempoolne pesumasin läks katki just enne minu tulekut, vasakpoolne on uus. Seinad on all väga halvasti soojustatud, sest alati seal viibides tunnen tuulehoogu, mis ukse kõrvalt sisse pressib.

Köök on trepist üles ja uksest sisse minnes paremat kätt. Kahjuks siin ahju pole, kuid see-eest on mul oma isiklik külmkap!

Kõige vasakpoolsem uks viib minu tuppa, selle kõrval on vannituba ning Jhie tuba. 

Need kalad uputan üks päev ära, sest akvaariumis vahet pidamata vulisev vesi ajab hulluks.

Silt vannitoa uksel :D

 Ja nüüd kõige tähtsam: minu tuba :D Mul on riiuli otsas küll teelekas, kuid see ei tööta. Mitte, et ma väga puudust tunneks. Endiselt leian, et arvuti neelab piisavalt aega.

Minu tuba :) Vaade ukse juurest. 

Minu töölaud. Kuna plaan oli täna uurimustööga tegeleda ja ikonograafia esseed kirjutada, siis olen jõudnud pesu ära pesta, tuba koristada, mitu osa rahva oma kaitset kuulata ning nüüd blogiga mõllata :D Tüüpiline. Vähemalt olen ühe kooliasjaga tegelenud: suutsin paar 2D joonistamise pilti ära lõpetada. Me peame jooniatama portreepilte skulptuuridest Antwerpeni kirikutes. Kuni novembri alguseni saab kirikutasse kella 14.00-17.00 vahel tasuta sisse, kui öelda, et oled restaureerimise tudeng.  

Nüüd reedeste piltide juurde. Mõtlesime nimelt Joanaga, et läheks moodsa kunsti muuseumisse Mas. Pealegi polnud Joana veel jõge näinud, kuigi ta elab sellele väga lähedal ning on siin viibinud juba vähemalt 3 nädalat. Kahjuks eksisime suunaga ning kõndisime kaua valele poole. Õnneks oli ühes armsas kohvikus abivalmis müüja, kes saatis põhimõtteliselt sama teed tagasi. Vähemalt nägime selle paarikilomeetrise kõrvalepõike käigus palju huvitavaid poode/maju.

Creepiest. Doll. Ever!

Kah väga huvitav pood :)

Kohustuslik linnavaade katedraaliga taustal. 

Loss, kus on tehtud järgnevad fotod.

Kõige vägevam lõvi maailmas! :D

Arrrrrgg!

Poke the lion :)

Pikk animatsioon, mis jutustas naisest, kes jäi torudesse kinni.. 

Nele? Is that you?

Mas museum

Tervet seina katavad pisikesed käed.

Almost there! Hogwarts, here I come :D

Vaade muuseumi katuselt. Mina elan kuskil seal kandis...

Reede õhtul oli plaanis filmiõhtu ühe šveitslase juures. Kuna ta elab kaugel, olin aja nappuse tõttu sunnitud minema trammiga.....mis see kuu teetööde tõttu ei sõida (aitäh, google, et sa jumala eest seda mulle ei maininud). Peatuses oli väike kiri, mis soovitas võtta buss nr 181. Mina lootsin naiivselt, et nad soovitasid seda bussi, kuna see sõidab sama teed pidi, aga oh ei! Enne kui arugi sain, olin pimedas (oli juba õhtu) keset pärapõrgut teadmata, kuidas tagasi saada. Pärast pikka seiklemist õnnestus mul leida peatus ning buss, mis mind õigesse naabruskonda viis. Ootama pidin ka ainult umbes pool tundi külma tuule käes. Geen probleem. Bussist tulin maha õige tänava alguses, kus mul oli vaja leida maja 263. Mina seisin maja nr 1 ees. Mis siis ikka, hakkasin kõmpima. Terve igavik hiljem jõudsin kohale. Paar telefonikõne hiljem selgus, et mulle oli antud vale tänavanimi. Õnneks polnud õige tänav väga kaugel. Lõppkokkuvõttes kulus kohale jõudmiseks kõigest poolteist tundi ning ainult üks ühistrantspordi tunnipilet.
Filmiõhtu iseenesest oli tore. Filmini küll ei jõudnud, kuid hea vein ja seltskond oli küll.

Mina, Lucas, Neige, Arno ja Peeter (pole õrna aimugi, mis nende kahe
prantslase päris nimed on) ning Katarina fotograafi rollis.